Kaljuronimise raskuskategooriad

Kaljuronimise raskuskategooriad on mõeldud raja raskuse edasiandmiseks mingi konkreetse süsteemi kaudu. See muudab rajad ja marsruudid omavahel võrreldavaks ja annab võimaluse otsustada raja jõukohasuse üle. Valdav osa vabaronimise süsteeme põhineb vaid raja tehnilise raskuse hindamisel ehk sellel, kui rasked on raja läbimiseks tehtavad liigutused ja kui palju energiat raja läbimine nõuab. Osad skaalad, näiteks brittide oma, annavad infot ka raja ohtlikkuse ja julgestusvõimaluste kohta.

Numbriline skaala iseenesest ei näita, millest konkreetselt raja raskus tuleneb. Selle järgi ei ole võimalik kindlaks teha, kas raja kategooria tuleneb vaid ühest-kahest liigutusest (rajal on konkreetne crux ehk raskeim koht) või on rada kogu ulatuses suhteliselt ühtlase raskusega. Viimasel juhul on raja kategooria mõnedes süsteemides kõrgem kõige raskemale liigutusele vastavast, kuna raja läbimine nõuab rohkem pingutust.

Üldlevinud viis radadele kategooria omistamiseks on see, et esmaläbija annab rajale oma hinnangu ja järgmised ronijad kas kinnitavad kategooriat või pakuvad muu variandi. Lõplikult sõltub raja kategooria seega enamuse hinnangust. See tähendab, et rada tundub antud raskusega "keskmisele" inimesele. Pikkadele või lühikestele võib rada olla tunduvalt kergem või raskem, aga see ei muuda raja "tegelikku" kategooriat.

Erinevates ronimispaikades võivad ka samas süsteemis olevad sama kategooriaga rajad olla tegelikult üsnagi erinevad. See tuleneb kohalikest tavadest ja "suhtelisest" kohalikust süsteemist. Radu hinnatakse võrreldes neid teiste radadega antud piirkonnas ja kui süsteem on juba hakanud "ujuma", siis on ka uutele radadele antud hinnangud selles suhtelises süsteemis. Taolisest konnatiigi-efektist päästab ronijate liikuvus ja tahe külastada erinevaid piirkondi. See välistab väga ebakohaste kategooriate andmise.

Eri tüüpi rajad on samuti üheks segaduste allikaks. Kaks rada, millest üks on pragu liivakivis ja teine puhas seinarada taskutega lubjakivil, võivad olla sama kategooriaga. Inimene, kes on tugev üht tüüpi ronimises, ei pruugi aga sugugi olla sama hea ja ronida sama raskeid radu ka teist tüüpi kaljudel. Seega tundub üks teisest tunduvalt raskem.

Viimasel ajal on mõnede suurte ronimisstaaride seas hakanud levima põhimõte, et nemad oma radu enam ei hinda. Peamiselt põhjendavad nad seda sooviga astuda maha suurelt numbrite tagaajamise rongilt ja ronida radu mis neile pinget pakuvad. Selle, kuidas nende uusi radu hinnata, jätavad nad fännide ja teiste ronijate otsustada. Palju on juttu olnud sellest, et raskeimate radade puhul on kategooriate vahed kokku surutud ja sellest tingituna on rajad lahjemad kui nad „ideaalis“ olema peaksid. Seda on osaliselt põhjustanud esmaläbijate alateadlik soov oma radu kõrgemalt hinnata, väljendada seda tohutut pingutust mis nad raja läbimiseks on teinud. Samas tuleb tihtipeale ette, et need rajad hinnatakse järgnevate ronijate poolt kiiresti kergemaks.